On alanud uus periood minu elus. Ehkki mitte niivõrd sünnipäeva pärast ja vanusega kaasnevate õiguste pärast, kui rohkem elu ja olu tõttu minu ümber.
Raadio ja digitaalne joonistamine - see ei käi minu tavalise meeleoluga kokku, aga eks see näitabki muutust, või vähemalt vaheldust. Mõned ehk isegi teavad minu sisemistest muutustest, kes näeb, see teab...
Täna veendusin veelkord saksa osakonna mõttetuses. Esiteks see süsteem ei sobi mulle absoluutselt. Seda saksa süsteemi iseloomustab minu meelest hästi tänane bioloogiaõetaja Domini suhtumine, kui ta lasi meil ise otsida materjali ja õpida - tema ju oskab, miks tema peab meile seda andma, meie ei oska ju, meil on vaja õpida. Ei no tore eksju! Pealegi, süvenevad üha enam kõhklused abituuri osas. Milleks see jama? Eesti eksamitega saaks niikuinii rohkem punkte ja punktid loevad. Okei, ma ei oska saksa keelt ehk siis nii hästi kui arvasin ning 7 punkti klausuris on minu jaoks suht depressiivne laks. Aga olgu... mis seal enam teha saab. Kõige hullem on see, et ma ei saa oma vigadest aru, minu meelest oli nii õige nagu kirjutasin... õudne lihtsalt.
Kool on nii masendav. Kõik sellest. Piin. Mõttetus. 70% sellest on ajaraisk. Õudus.
Päris huvitav on vaadata uut sisustust, mis on osaliselt veel puudu nii et nii mõneski tunnis ei saa imestada kui on laud puudu... ja õetajaid ei huvita see... istu kasvõi põrandal...
Ühesõnaga, on alanud kriitilisem ja pahuram periood. Minu jaoks. Arvan ma. Olen üritanud asju reaalsemalt näha... reaalsemalt hinnata inimesi minu ümber.
Leboõhtute periood, kus ma ei viitsi mitte midagi eriti teha, ammugi mitte kooliasju, sest kool on nii vastikult vastumeelne. Vot.
Ja üksilduse periood. Tundub et ma pean iseendaga sõbraks saama, ehk siis skisofreenikuks. Kas poleks tore? Tibi või erak oleks ka ju tore olla tegelikult.
Ja periood kus ma ei võitle. Flegma.
Elage oma elu ja olge õnnelikud.
Punkt.